Kersti Kivisoo – mõtteid matemaatikast.

Foto: Andrus Kopliste

Kersti Kivisoo lõpetas Tartu ülikoolis matemaatika eriala, kuid mõistis pärast bakalaureuseõpet, et teadlaseks ta saada ei taha, ja läbis lisaks õpetajakoolituse. 2001. aastast on ta olnud õpetaja: esimesed kaks aastat Tartus, kogu ülejäänud aja Paide ühisgümnaasiumis. Praegu täiendab ta end Tartu ülikoolis IT-erialal ning on e-gümnaasiumi laia matemaatika õpetaja Audentese erakoolis, kus tema korraldada on gümnaasiumi kõik laia matemaatika kursused.

Kas matemaatika on raske aine?

Matemaatika ei ole raske aine, aga seda tuleb järjepidevalt õppida. Minu jaoks oli matemaatika koolis kõige lihtsam aine üldse, sest mul oli väga hea õpetaja. Töötangi praegu oma endises koolis ja mu kunagine matemaatikaõpetaja on minu kõige parem kolleeg.

Õpetajate Leht

Mida olete temalt üle võtnud?

Arvan, et õpetajana olen üsna palju tema moodi. Ehkki kasutan ka nüüdisaegseid IT-võimalusi, peavad mingid asjad olema õpilasel peas, ja neid me ka treenime ja harjutame. Eriti tähtis on minu meelest korrutustabel. Kui algklassilaps saab selle hästi selgeks, ei teki tal kuuendas klassis murdudega tehteid tehes mingit raskust leida ühist nimetajat või arvu, millega taandada.

Mis klassis te õpetate?

Matemaatikat õpetan 6., 9., 10. ja 12. klassis, lisaks annan 10. klassile majandusmatemaatika valikkursust ning 9. ja 10. klassile programmeerimise kursust. Töö on hästi vaheldusrikas – 6. klassis saab õpetada mängulisemalt ja sektordiagramme värvida, lõigata, liimida. Abiturientidega teeme tõsist riigieksamiks valmistumise tööd. Mulle endale meeldib rohkem gümnaasiumiosas õpetada.

Millised teemad õpilastele kõige rohkem raskust valmistavad?

Mingil põhjusel on laste jaoks geomeetriaülesanded ja tekstülesanded rasked. Mida pikem tekst, seda suuremat pingutust sellest arusaamine nõuab. Olen lasknud neil oma sõnadega seletada, mida ühes või teises lauses teada tahetakse, mis võtab palju aega. Arvan, et kui õpilane on tunnis mõttega ülesande juures, saab ta ühel hetkel aru. Aga kui tähelepanu on sellel, et telefon taskus surises või keegi midagi ütles, tekivad probleemid. Huvitav, et paljusid õpilasi lahenduskäik ei huvitagi, nad tahavad teada ainult vastust. Alles siis, kui küsin, kuidas vastus on saadud ja miks just nii tohib teha, hakatakse kaasa mõtlema.

Kõige tähtsam ongi teemast aru saada, mistõttu olen lubanud tunnis kasutada valemite lehte. Leian, et kui õpilane on valemid välja kirjutanud ja neid igas tunnis kasutab, kuluvad need talle iseenesest pähe. Lubaksin valemeid kasutada ka riigieksamil, sest ainult valemist on vähe, tuleb osata ka seda kasutada.

Kumba gümnasistid eelistavad, kitsast või laia matemaatikat?

12. klassi viieteistkümnest õpilasest teevad viis kitsa ja kümme laia matemaatika eksami. Kümnendas klassis olen soovitanud kõigil alustada laia matemaatikaga. Laialt kitsale saab alati üle minna, vastupidi on raske. Kuna sügisest alustab Paides tööd riigigümnaasium, mille tulemusena Paide ühisgümnaasiumist ja Paide gümnaasiumist saavad põhikoolid, õpivad mõlema kooli kõik kümnendikud laia matemaatika programmi järgi, et uude kooli oleks lihtsam üleminna.

Kui tihti te õpilaste teadmisi kontrollite?

Klassides, kus on palju selliseid õpilasi, kellel matemaatika eriti hästi ei lähe, teen töö igal nädalal, et sundida neid igaks tunniks valmistuma. Seda enam, et nii mõnelgi õpilasel on varasemates teadmistes lüngad. Olen neile öelnud, et matemaatika on nagu lumepall – kui seest on tühi, siis koos ei püsi. Kõigepealt tuleb sisu kinni mätsida, alles siis saab palli suuremaks veeretada.

Kodutöid seevastu annan harva, välja arvatud abiturientidele, kes valmistuvad riigieksamiks. Tahvli ette aga kutsun peaaegu igas tunnis. Alustame aknapoolsest reast, järgmine päev on keskmise rea kord, kui meil on paaristund, jõuavad kõik korra tahvli juures käia. Teoreemi ma kellelgi tahvli peal tõestada ei lase, seda meeldib mulle ise teha. Lähtungi õpetades hästi palju sellest, mida mulle endale meeldis koolis teha.

Mida te matemaatika ainekavast arvate?

Mina teeksin gümnaasiumi ainekava lihtsamaks. Arvan, et kõiki teemasid ei peakski koolis õppima. Ka ülikoolikoolikaaslased on öelnud, et mingeid võrrandeid nad enam ei mäleta, sest neid pole kunagi vaja läinud. Kellel läheb vaja, see on võimeline need ära õppima ka ülikooli esimesel kursusel. Pigem paneksin rohkem rõhku loogikaülesannetele, geomeetriale ja veedaksin õpilastega rohkem aega arvutiklassis, kus me õpiksime Exceli tabelit ja muud sellist, mida elus vaja läheb.

Millega õpilased teid kõige rohkem on üllatanud?

Kümnendas klassis on üks noormees, keda olen õpetanud alates kuuendast klassist ja kes mind igal aastal heas mõttes üllatab. Tema mõte töötab hoopis teistmoodi, ta lahenduskäigud on äärmiselt põnevad, mõnikord teeb ta ülesande palju lihtsamalt ja lühemalt ära kui ma ise. Ta on ka teistes ainetes andekas, usun, et me veel kuuleme temast.

Ehk saab temast tulevikus matemaatika­õpetaja, neist on väga suur puudus.

Just mõni päev tagasi rääkisime sellest 12. klassiga, kelle klassijuhataja ma olen. Sain kutse ülikooli avatud uste päevale ja mõtlesin, et annan selle mõnele õpilasele, kes tahab minna õpetajaks õppima. Selgus, et mitte keegi ei taha. Õpilased peavad õpetaja elukutset raskeks.